Hirm on koera jaoks loomulik reaktsioon. See ei tähenda alati, et koer on “arg”, “halb” või halvasti kasvatatud. Sageli tähendab see lihtsalt seda, et koer ei oska veel mingit olukorda turvaliselt läbi töötada.
Koera jaoks ei ole maailm neutraalne. Uued helid, lõhnad, pinnad, inimesed, teised koerad, liiklus, ootamatud liikumised ja valjud paugud võivad olla väga tugevad mõjutajad. Kui koeral puudub varasem rahulik kogemus või ta ei saa olukorrast aru, võib tema keha reageerida automaatselt: põgeneda, tarduda, haukuda, uriseda või muutuda väga rahutuks.
Oluline on mõista, et hirm ei teki alati ühest suurest traumast. Väga tihti kujuneb see väikestest kogemustest, mis korduvad või jäävad koera jaoks lõpuni lahendamata. Näiteks kutsikas ehmub valju heli peale, omanik tõmbab ta kiiresti eemale, ise samuti pinges olles, ja koer õpib: “see olukord oli ohtlik”. Järgmine kord võib reaktsioon olla juba tugevam.
Sama võib juhtuda ka siis, kui koera sunnitakse liiga kiiresti uue asjaga kokku puutuma. Inimese jaoks võib tunduda, et “las ta harjub”, aga koera jaoks võib see olla liiga suur surve. Kui koer ei saa ise olukorda rahulikult uurida, distantsi hoida ja oma tempos kohaneda, võib ta õppida hoopis seda, et uus asi on ebaturvaline.
Hirmudega töötamisel on kõige olulisem mitte sundida koera “üle saama”, vaid õpetada talle, et olukord on kontrollitav ja turvaline. See tähendab väikeseid samme, õiget kaugust, rahulikku juhendamist ja head ajastust. Koer peab õppima, et ta ei pea paanitsema, põgenema ega ennast kaitsma — tal on teine võimalus, kuidas reageerida.
Sellepärast on kutsikaeas väga oluline tutvustada koerale erinevaid helisid, pindu, objekte ja keskkondi õigel viisil. Mitte nii, et viskame ta keset suurt müra või rahvarohket kohta ja loodame, et ta harjub. Vaid nii, et loome kogemuse, kus koer saab olla uudishimulik, rahulik ja enesekindel.
Kui koer õpib juba noorena, et uued olukorrad ei ole ohtlikud, on tal tulevikus palju lihtsam tulla toime näiteks ilutulestiku, linnamüra, uute kohtade, võõraste esemete või ootamatute olukordadega. Enesekindlus ei teki iseenesest — seda saab teadlikult kasvatada.
Samal ajal on tähtis meeles pidada, et iga koer on erinev. Mõni koer on loomult julgem, teine tundlikum. Mõni taastub ehmatusest kiiresti, teine vajab rohkem aega ja tuge. Just seetõttu ei tööta kõigile üks ja sama meetod. Omaniku roll on õppida märkama, millal koer on veel õppimisvõimeline ja millal ta on juba üle piiri läinud.
Kui koer on liiga hirmul, ei suuda ta enam hästi õppida. Siis ei aita käsklused, maiused ega “rahustamine” alati nii, nagu omanik loodab. Esimene ülesanne on taastada turvatunne ja alles siis saab hakata uut käitumist õpetama.
ADOR kutsikakoolis pöörame sellele eraldi tähelepanu. Treeningul “hirmude ületamine” tutvustame koerale erinevaid helisid, pindu ja objekte turvalises keskkonnas. Eesmärk ei ole koera üle koormata, vaid õpetada teda uusi olukordi rahulikult ja enesekindlalt läbima.
See aitab ennetada hirme, mis võivad hiljem igapäevaelu keeruliseks teha — näiteks ilutulestik, uus keskkond, võõrad helid või ootamatud olukorrad.
Kui soovid oma kutsikale tugevat ja enesekindlat algust, saad meie kutsikakooliga tutvuda siin: https://ador.ee/kutsikakool/