Kui inimesed näevad koerasporti kõrvalt, siis tavaliselt nähakse lõpuks ainult seda ühte hetke – koer läheb platsile, teeb oma soorituse ja saab tulemuse.
Aga tegelikult algab võistlusteks valmistumine palju varem.
Ja mida suurem võistlus, seda rohkem olen ise aru saanud, et asi ei ole ainult selles, kas koer oskab harjutusi tehniliselt õigesti teha. Vähemalt minu jaoks tähendab ettevalmistus palju enamat.
Ramiro puhul jälgin ma kogu aeg tema füüsilist ja vaimset seisundit, enesekindlust, motivatsiooni, keskendumist ja muidugi meie omavahelist koostööd. Mõnikord tähendab hea treening seda, et teeme palju. Mõnikord aga hoopis seda, et oskan õigel hetkel lõpetada.
Kõike ei pea enne võistlust paremaks tegema
See on vist üks asi, mida olen aja jooksul kõige rohkem õppinud.
Kui võistlus hakkab lähenema, tekib väga kergesti tunne, et nüüd peaks veel midagi parandama. Natuke seda, natuke toda. Siin võiks olla täpsem, seal kiirem, seal veel kindlam.
Aga mingil hetkel võib pidev parandamine teha rohkem kahju kui kasu.
Vahetult enne suurt võistlust ei taha ma enam Rami jaoks kõike ümber muuta. Pigem tahan, et ta läheks platsile enesekindlalt ja teaks, mida temalt oodatakse.
Koer ei pea tundma, et iga treeninguga muutuvad reeglid jälle natuke teistsuguseks.
Ja ausalt öeldes pean seda vahel endale ka meelde tuletama.
Ma ei treeni ainult harjutusi
Minu jaoks on väga oluline ka see, millises emotsionaalses seisundis Ramiro töötab.
Ta võib tehniliselt midagi osata, aga kui koer ei ole vaimselt minuga, on liiga pinges või vastupidi täiesti mujal, siis ei ole sellest ilusast harjutusest lõpuks väga palju kasu.
Sellepärast ei treeni me ainult kuulekust, jälge või kaitset. Treenime ka keskendumist, enesekindlust, motivatsiooni ja oskust erinevates olukordades minuga koostööd teha.
Ja just sellepärast meeldib mulle võimalusel treenida ka erinevates kohtades.
Võistlusplats ei ole kunagi täpselt samasugune nagu kodune trenniplats. Seal on teised lõhnad, inimesed, koerad, helid ja täiesti teine õhkkond.
Koer peab õppima, et töö jääb tööks ka siis, kui ümberringi on kõik uus.
12. septembri avatud treening oli ka osa meie ettevalmistusest
Üks selline võimalus oli meie jaoks ADOR Koerteakadeemia 12. septembri avatud treening.
Uus koht, palju koeri ja inimesi ning tavapärasest erinev keskkond – täpselt sellised olukorrad annavad mulle võimaluse näha, kuidas Rami ennast tunneb ja kuidas meie koostöö toimib siis, kui kõik ei ole nii tuttav nagu tavalises trennis.
Sellistel päevadel ei vaata ma ainult seda, kas mingi konkreetne harjutus õnnestus.
Vahel on palju huvitavam märgata väikseid asju – kui kiiresti koer uue keskkonnaga kohaneb, kuhu tema tähelepanu läheb, kui lihtne on teda tagasi endaga tööle saada ja kuidas ta erinevatele olukordadele reageerib.
Need on asjad, mida võistlustulemuse tabelist hiljem ei näe, aga minu jaoks on need ettevalmistuses väga olulised.
Koera kõrval peab õppima ka inimene
Mida rohkem ma Ramiga treenin, seda rohkem saan aru, kui palju õpetab koerasport tegelikult koerajuhti ennast.
Pean õppima oma koera lugema. Märkama, millal võin temalt rohkem küsida ja millal peaksin hoopis sammu tagasi võtma.
Pean õppima oma emotsioone kontrollima, sest koer saab väga hästi aru, kui mina olen närvis või ebakindel.
Ja siis on vaja veel väga palju kannatlikkust.
Kõik treeningud ei lähe hästi. Mõnikord ei tule välja asi, mis eelmisel päeval tundus täiesti kindel. Mõnikord teen mina vea. Mõnikord on Ramiro lihtsalt Ramiro.
Eks see kõik käibki asja juurde.
Ja siis olen veel mina ise
Mida lähemale võistlus jõuab, seda rohkem pean tegelema ka enda peaga.
Koera saab treenida nii palju kui tahad, aga lõpuks lähen mina temaga sinna platsile. Kui mina olen täiesti pinges, hakkan üle mõtlema või üritan viimasel hetkel kõike kontrollida, tunneb seda ka tema.
Ma ei saa öelda, et enne suuri võistlusi üldse närvis ei oleks. Olen ikka.
Aga proovin endale meelde tuletada, et selleks hetkeks on töö juba tehtud.
Võistluspäeval ei ole enam aeg hakata koera ümber õpetama. Siis tuleb lihtsalt usaldada seda, mida oleme koos teinud.
Kas tulemus on oluline?
Ikka on.
Oleks natuke naljakas väita, et lähen maailmameistrivõistlustele ja tulemus mind üldse ei huvita. Loomulikult huvitab.
Ma tahan, et meie töö õnnestuks. Tahan platsilt ära tulla tundega, et suutsime näidata seda, milleks me tegelikult võimelised oleme.
Aga samal ajal tean, et üks number tulemuste tabelis ei näita kogu teekonda.
See ei näita neid päevi, kui midagi üldse välja ei tulnud. Neid hetki, kui pidime mõne asja täiesti uuesti üles ehitama. Kõiki väikseid läbimurdeid, sadu treeninguid ega seda, kui palju oleme mõlemad selle protsessi jooksul õppinud.
Seda kõike teame lõpuks ainult meie ise.
Kui tahad kunagi oma koeraga võistelda…
…siis minu soovitus oleks mitte oodata hetke, mil tunned, et oled lõpuks täiesti valmis.
Sest ma ei tea, kas selline hetk üldse tuleb.
Alusta väiksemalt. Mine trenni. Proovi. Tee vigu. Küsi abi. Vaata, mis töötab sinu ja sinu koera jaoks.
Esimene võistlus ei pea olema perfektne ja ausalt öeldes ei pea seda olema ka kümnes.
Iga kord saad midagi uut teada nii oma koera kui ka iseenda kohta.
Nüüd ootab meid Ramiroga ees IGP maailmameistrivõistlus.
Närv on sees, ootus on suur ja loomulikult tahaksin, et kõik läheks võimalikult hästi. Aga kõige rohkem tahan ma minna platsile teadmisega, et oleme teinud oma töö ja saan oma koera usaldada.
Eks pärast näeme, mida võistluspäev meile toob.
Seniks treenime edasi, proovime mitte viimasel hetkel kõike ümber teha ja naudime veel natuke seda teekonda.
Sest lõpuks on see ikkagi põhjus, miks ma seda teen.
Mulle lihtsalt väga meeldib oma koeraga koos töötada.
– Maria Daubaraite & Ramiro 🐾